Näituse avamine 9. august 2025 kell 14:00 Palamuse muuseumi koolimaja II korruse näitusesaalis
Kallis näituse külastaja,
minu nimi on Triinu Boutahir, olen sündinud 1977.aastal, kasvanud Palamusel ning käinud Palamuse pöhikoolis. Ma elan oma perega Saksamaal. Olen hariduselt pianist ja pedagoog, löpetanud Jögeva Lastemuusikakooli, Heino Elleri nimelise Muusikakooli, Eesti Muusikaakadeemia ning Karlsruhe Muusikaülikooli (Saksamaal) klaveri erialal. Olen kogu oma teadliku elu mänginud klaverit, esinenud solisti ja kammermuusikuna, olnud partneriks paljudele lauljatele nii kodu-kui välismaal. Suure osa oma energiast olen juba aastaid pühendanud pedagoogilisele tööle. Muusiku elukutse on elulaad, see on lahutamatu osa argipäevast. Kunagi ammu oli see hobi, aga sellest sai eriala, professioon. Ühel hetkel polegi enam vöimalik tömmata joont hobi ja töö vahele, see lihtsalt haihtub peale pikki aastaid täis keskendunud harjutamist, proove, önnestumisi ja ebaönnestumisi, individuaalset tööd iseenda ja öpilastega.
Pianistina olen ma alati vahendaja rollis. Mina isiklikult pole kunagi kirjutanud muusikat, mul pole iialgi olnud sisemist vajadust seda teha. Mulle piisab oskusest edastada teiste loodut , repertuaari klaverile on rohkem kui küll. Hoopis teine tunne on, kui minu kätte satuvad paber, pliiats, käärid ja liim. Juba lapsena meeldis mulle köike ise meisterdada, käeline tegevus oli mu teine mina, aga mitte kunagi joonistamine vöi maalimine. Olen alati nautinud kunsti, imetlenud inimeste oskust joonistada, ette kujutada ja tulemust ette näha. Pole just raske ette kujutada valget paberit enda ees. Palju raskem on tömmata esimene kriips ja siis teine ja siis kolmas ja minna sealt edasi. Aga just nii algab soov luua midagi uut ja isiklikku. Olgu see siis noot vöi kriips.
Mina julgesin oma esimese teadliku värvilise kriipsu tömmata aastal 2020, kui me köik ootamatult kodus istusime ja elu üle järele mötlesime. Ma muretsesin oma lastele pliiatsid, värvid, pintslid ja kriidid, et kodust argipäeva vähegi möttekalt sisustada. Kogu lugu löppes sellega, et minul endal oli raske värve ja pintsleid käest panna, ma leidsin äkitselt täiesti uue vöimaluse end väljendada ja eksperimenteerida, see oli puhtlapselik avastamisrööm. Kui su ees on valge paber ja sul puudub igasugune surve ilmtingimata „önnestuda“, siis on sulle absoluutselt köik teed valla. Selleks on vaja vaid natuke julgust. (Sellest lähtuvalt ka näituse moto – Courage!) Mu esimestest pintslilöökidest on praeguseks möödunud 5 aastat. Ma pole siiani käinud ühelgi kursusel ega kunstitunnis. Olen tahtnud hoida selle osa endast intuitiivsena. Vöib-olla mu soov veel muutub. Eks aeg näitab! Köik pildid sel näitusel on koolitamata pintseldaja fantaasia vili. Olen tänulik Palamuse muuseumile, et mul avanes vöimalus oma pilte Teiega jagada. Ehk inspireerib ja julgustab see näitus veel kedagi, et ühel heal päeval, kui ilm on soodne, tömmata esimene kriips ja siis teine ja siis kolmas ja minna sealt edasi.
Courage!
