„Tulge minu juurde kõik kes olete vaevatud ja koormatud, mina annan teile hingamise!“, hõikas Toots evangelist Matteuse sõnadega, kui ta viimased laternad oli köstri õue kohale kinnitanud ja nendesse voolu sisse lasi. Köster oli just mõne aja eest magama end keeranud ja juba undki näinud kui korraga hirmus hele sähvatus läbi akna tema tuppa tungis. Esiti arvas ta, et keegi on tule tema aida räästasse pistnud. Ehmatades kargas üles, jooksis välja ja … no muidugi, ikka see Toots, taipas köster hoobilt. Seal nad siis särasid! Veel hullemini kui silgud kuuvalgel, mille Toots ükskord tema sünnipäevaks eeskoja välisukse külge naelutas, ise pärast seletanud, et need olla „ilutuled“. Need aga olid päris tuled, selliseid polnud Julk-Jüri varem näinudki. Ja see maakera sätendas keset õue kui aupaiste ingli pea kohal! Sellist ilmaimet pidi kohe lähemalt kaema. Lummatuna mööda õue pidžaamas patseerides ei saanudki koolijuhataja aru kui tõusev päike juba punetama hakkas, ja hommik kätte jõudis. Alles siis kui külm kontidesse hakkas pressima ja kukk kires, ärkas ta justkui lummusest üles. Jooksis kiiruga tuppa tagasi, ning puges vaikselt köstrimamma kõrvale põhku. Järgmisel päeval jäid tunnid ära ja Toots ilma karistuseta.
Tulge teiegi seda imet oma silmaga vaatama!
